Suhtlemine perekonnas
Materjal perekonnaõpetuse tunniks
Õpitulemused
Kursuse lõpus õpilane:
- mõistab kodu kui turvalise elukeskkonna mõju inimese ja tema lähisuhete arengule;
- teab ning oskab näha võimalusi pereliikmete vajaduste ja väärtustega arvestamiseks ning vastastikuseks toetuseks ja abiks;
- mõistab pereliikmete rollide ning rollinõuete kokkuleppelisust ja paindlikkust ning nende mõju peresuhetele.
Sisuline sissejuhatus
Sissejuhatus teemasse: Kodu peaks olema inimese jaoks keskkond, kus ta kogeb tingimusteta turvalisust ja kust lapsed võtavad kaasa eluks vajalikud suhteoskused ja käitumismustrid. Selleks, et kodu ka tegelikult pakuks pereliikmetele rahulolu ja kindlustunnet ning saaks sellisena oma ülesannet täita, on oluline, missugusel viisil pereliikmed isekeskis suhtlevad.
On täheldatud, et inimestel võib olla välja kujunenud kaks või isegi rohkem erinevat suhtlusstandardit, mida nad kasutavad väljaspool kodu erinevate isikutega suheldes ühel moel, kodus aga hoopis teistmoodi. Nii võivad nad ennast kodustega suhelda mõnikord täiesti lõdvaks lasta ja väljendada pereliikmete suhtes isegi lugupidamatust.
Kuidas pereliikmed omavahel suhtlevad, kui kõrgel hoitakse kodust suhtlusstandardit, see mõjutab suures osas kui turvaliselt ja mõnusalt pereliikmed ennast kodus tunnevad.
Suhtlusstandardi valik võib väljendada meie hoiakuid vestluspartneri suhtes, aga võib tuleneda ka kehvadest suhtlemisoskustest, mida me oleme võtnud kaasa oma päritoluperekonnast.
Pereringis võib suhtlus jääda sageli pealiskaudseks, kiire omavahelise elukorraldusliku info jagamiseks. Sellisel viisil jäävad täitmata pereliikmete sügavamad emotsionaalsed vajadused.
Oluline on, et võetaks aega ka sügavamatest, n.ö pärisasjadest rääkimiseks. Need on niisugused teemad, mis lähevad meile päriselt korda. Näiteks: mida me arvame erinevatest asjadest, kuidas meie näeme ja tajume maailma jne. Peres on oluline, et inimesed saaksid oma mõtteid ausalt, samas teiste pereliikmete jaoks turvaliselt välja öelda. Me kõik soovime kindlust, et meid pereliikmete poolt sellisena vastu võetakse, kes me päriselt oleme. Igaüks soovib olla ära kuulatud ja mõistetud. Kui peres on head ja turvalised suhted, siis on igal pereliikmel õigus oma häälele.
Kodu peaks oleme koht, kus me julgeme ennast avada, ilma et meie sõnu meie vastu kurjasti ära kasutataks. Kui laps kogeb kodu niisuguse turvapaigana, siis on tal väiksem vajadus sulanduda erinevatesse noortegruppidesse või -kampadesse. Laps teab ja tunneb oma väärtust ja julgeb olla tema ise, tehes ise valikuid.
Võimalik õppemeetod #1
Teema: Peresuhted laste joonistustes
Mida väiksem laps, seda raskem on teada saada, kuidas peresuhted teda mõjutavad ning kuidas ta ennast perekonnas tunneb. Joonistades tuleb aga nähtavale see, mis on varjatud.[1] Just laste joonistustest saame vastuse küsimustele, mis neil stressi ja hälbeid normidest põhjustavad.[2] Toivo Niibergi arvates räägib perepilt seda teemat uurinud autorite arvates kõnekalt, kuidas laps ülejäänud pereliikmetega suhestub[3].
Ka Ants Juske hinnangul näitavad joonistused hästi ära, kuidas laps ennast perekonnas tunneb, milline on tema roll ning millised suhted on tal ema-isa ja õdede-vendadega.[2] Rahvusvaheliselt tunnustatud lastearsti dr Joseph H. Di Leo (1903-1994) arvates on laste joonistused perekonnast tähtis materjal, mis peegeldab perekonnaliikmete vahelisi suhteid just lapse vaatevinklist. Di Leo on rõhutanud, et joonistustel perekonnast võib näha, millisel positsioonil tunneb laps end suhtluses nende inimestega, kes mängivad tema elus tähtsat rolli, samuti ei oska laps emotsionaalset konflikti sõnadega väljendada. [4]
Kuna 4-6-aastaste laste eneseväljendus on veel spontaanne ning pole ohtu, et nad aimavad, mida neilt teada tahetakse[2], saab selles vanuses laste joonistustest kõige usaldusväärsemat infot peresuhete kohta.
[1] Tartes-Babkina, Helen. 2010. Kunst abiks lapse ja noore mõistmisel. Tallinn: Stella Borealis OÜ (Tallinna Raamatutrükikoda), lk 13
[2] Juske. Ants. 2004. Joonistav laps; onto- ja fülogeneetilised paralleelid. Trk Pakett, lk 101, 107
[3] Niiberg, Toivo. 2008. Lapse joonistus räägib tema peresuhetest. Perekool. Koolieelik. [www] http://www.nupsu.ee/vana/?menu=parenting&cat=140&item=2454 (12.04.2014)
[4] Di Leo, J.H. 2012. Laste joonistused diagnostilise abivahendina. Tallinn: ERSEN, lk 112, 119
Ülesanne: Pärast õpetaja sissejuhatust teemasse loevad õpilased läbi lühikokkuvõtte “Peresuhete väljendumine laste joonistustes”.
Pärast seda jagunevad õpilased gruppidesse (3-5 inimest). Iga grupp saab analüüsimiseks ühe perepildi, millel on juures väike selgitus. Õpilaste ülesandeks on loetud teksti põhjal välja selgitada, kuidas laps on oma pere suhteid kujutanud, millisel positsioonil tunneb laps end suhtluses nende inimestega, kes mängivad tema elus tähtsat rolli.
Kui grupid on lõpetanud, tutvustavad nad oma tööd kokkuvõtlikult.
Selgitust iga perepildi kohta saavad õpilased lugeda kas igas grupis eraldi või tehakse seda ühiselt õpetaja eestvõttel ning selgitustega.
Võimalik õppemeetod #2
Sinu sotsiaalne aatom: saa teada, millised suhted sinu elus vajaksid parandamist.
Sotsiaalne aatom ehk suhtevõrgustik annab hea ülevaate sinu pere suhtest ja teistest sinule olulistest suhtest. Selle abil võid saada jälile suhetele, mis vajaksid parandamist, taaselustamist või isegi lõpetamist.
Samm number 1: võta paber ja pliiats ning kirjuta oma nimi paberi keskele. Seejärel hakka kirjutama enda ümber sulle oluliste inimeste nimesid. Aseta nad endale nii lähedale või endast nii kaugele, kui tunned, et nad sulle on.
Samm number 2: pärast nimede kirjutamist tõmba enda ja nende vahele jooned, mis väljendavad teie suhte kvaliteeti:
- üks tugev joon – teie suhe on selge, läbipaistev ja väga hea,
- katkendlik joon – teie suhe on kauge,
- siksakjoon – teie suhe on konfliktne,
- kaks tugevat joont – teil on üleseotus ehk liiga tugev emotsionaalne side,
- kaks tugevat joont, mille vahel on siksak – liiga tugev emotsionaalne side, milles on sagedased konfliktid ja võimuvõitlus.
Samm number 3: Vaata valminud aatomit ja analüüsi, mida see sinu kohta ütleb.
- Kui palju on tugevaid ja selgeid suhteid, kui palju aga kaugeid ja katkendlikke sidemeid?
- Kui paljudega on sul konfliktseid või üleseotud suhteid?
- Missugune osakaal ja tähtsus on sinu pereliikmetel praegu sinu isiklikus suhteaatomis?
- Kas sa näed vajadust ja võimalust siin midagi muuta?
- Mis on sinu osa selles, et mõned suhted pereliikmetega on just niisugused nagu need on?
Allikas: Jacob Levy Moreno (ülesanne on kohandatud antud teemale)
Võimalik õppemeetod #3
Lugu analüüsimiseks
Miia kõnnib läbi porise ja hämara tänava kodu poole ja märkab juba eemalt oma koduaknast paistvat tuld, mille valguses avanev pilt reedab, et ema on kodus. Miia hingab raskelt sisse ja põrnitseb telefonist eKoolis “ilutsevat” kahte. Ta mõtleb eelmisele õhtule, mil ta oli oma vanemate eest püüdnud varjata, kui väga ta endast väljas oli, kui selgus, et tema poissõber, Sten, oli tema teadmata veetnud aega sõpradega. Teiste seas oli olnud seal ka see tüdruk, Stella, kellega Sten varem suhtes oli. Koolis räägitakse, et Sten oli endast väga väljas olnud, kui Stella ta maha jättis ja teinud isegi enesetapukatse. Ja ühe klassiõe sõnul, olid nad seal omavahel taas koos olnud. Miia vanematele ei olnud Sten kunagi eriti meeldinud. Isa sõnul on Sten „tore poiss“, aga mitte see, keda tema oma väimehena näha tahaks. Miia oli eelmisel õhtul lasknud ennast oma toas suure südamevaluga kõrvaklappidest kostuva muusika rüppe kaduda ning eneselegi märkamatult uinus nii, et kodused tööd jäid tegemata.
Miia astub tuppa. Ema istub köögilaua taga, veiniklaas ees ning uurib midagi telefonist.Rosa võpatab, kui ema üsna nõudliku ja pisut väsinud häälega küsib: “Kus sa olid nii kaua?”
Miiale ei ole kunagi meeldinud oma vanematele lisaprobleeme tekitada, neil on niigi tööasjadega palju pingeid ja muresid.
Miia hingab natuke kergendunult, et esimene küsimus seda matemaatika kahte ei puudutanud ja vastab tuimalt: “Trennis. Mul on teisipäeviti trennid, sa ju tead.”
Ema tõstab köögis pea telefonist ja heidab pilgu koju saabunud tütrele ning nähvab nördinud toonil: “Kas sa tõesti ei või midagi normaalsemat selga panna? Väljas on juba peaaegu talv…“ Vaatab siis terasemalt Miiale otsa ja küsib: „Kuule, kas sinuga on kõik korras? Ma vaatan, sul silmad on nii punased, nagu oleksid nutnud. Ja sa näed nii kurb välja.“
Miia ütleb vaikselt: „Ah, et ole midagi!“ ja lisab kiirustades oma toa uksest sisse. Nagunii ei mõistaks tema ema teda praegu.
„Sa ei jaga minuga enam üldse enda asju… ma ju saan aru, kui sinuga on midagi lahti…“, kõlavad kõrvus ema sõnad ja Miia kuuleb tema hääletoonis halvasti varjatud pettumust.
Ta vaatab end peeglist ning silmitseb kõiki oma “vigu”, mille pärast ta ise ennast häbeneb: ümarad põsed, kitsad huuled, õlad, kõht, jalad…
Miia mõtleb kui väga ta igatseb, et keegi vaataks teda armastava pilguga ja see keegi võiks olla Sten.
Tema mõtte katkestab kõrvaltoast kostuv kojujõudnud isa reibas ja pisut üllatunud hääl: “Õhtust! Täna on alles teisipäev ja sina istud siin üksinda veiniklaasi taga. Midagi juhtus või…?“
Miia kikitab kõrvu ja kuuleb, kuidas ema räägib vallandamislainest oma töökohal ja hirmudest, et tema võib olla üks neist, keda lahti lastakse.
Miia kuuleb, kuidas isa hääl muutub pehmemaks, kui ta püüab ema rahustada, et pole hullu midagi, pere tuleb toime ka tema poolt kõrvalepandud rahast. Miia aga tunneb südames torget, kui ema ahastusega ohkab: „Ma olen kümme aastat lastega kodus istunud, kuidas sa kujutad, ette, et ma pean jälle koju jääma? Lapsed on ju nüüd juba suured. Mida ma siin kodus teen…?“
Miia paotab vaikselt ust ja näeb, et isa hoiab emal ümbert kinni ja ütleb, ise teda kallistades, pisut naljatlevalt: „Tead, kallis, siis ma tõesti ei tea, kuidas sind praegu lohutada. Istume lihtsalt maha ja ma olen sulle seltsiks. Mina praegu ise veini ei võtaks, homme töö juures keeruline päev. Aga vaatame midagi koos telekast, tahad, tule mulle kaissu ja kurda oma kurva elu üle…” Ja seal nad istuvad kahekesi, just nagu loodud teineteise jaoks.
Miia tahaks ka tunda seda tunnet, kuidas oleks praegu olla koos poisiga, kellele saaks nii palju kindel olla, nagu ema isale.
Siis läheb mõte Stenile ja Stellale ja ta tunneb ennast väga üksildasena.
Miia viskub voodisse, paneb kõrvaklapid pähe ja tõmbab teki üle pea. Ja homseks on taas nii palju kodutöid teha…
Küsimused aruteluks:
- Kuidas sa hindad suhtlust Miia vanemate vahel?
- Kuidas tundub suhtlus Miia ja ema vahel?
- Mida nad teevad hästi, mida nad võiksid paremini teha?
- Kuidas tundub suhtlus Miia ja isa vahel? Mida nad teevad hästi, mida nad võiksid paremini teha?
Võimalik õppemeetod #4
Karpmani Draamakolmnurk: ohver, süüdistaja, päästja.
Psühholoog Stephen Karpman tuli välja teooriaga, et inimsuhetes, millel puudub autentsus, võib täheldada sageli mehhanisme, mida ta nimetas kontrollmängudeks. Osa nendest mängudest hõlmab ideed, et inimestel on põhimõtteliselt kolm rolli ehk suhtumist: ohver, süüdistaja ja päästja. See on draama kolmnurk.
Enamik meist on neuroloogiliselt programmeeritud neid kolme rolli mängima. Olenevalt kontekstist ja olukorrast valime teadlikult või alateadlikult ühe nendest kolmest rollist.
Igal neist rollidest on Karpmani sõnul mõned põhilised, määratlevad omadused. Teisisõnu, ohver, süüdistaja või päästja kipuvad käituma umbes samamoodi nagu teised sarnases rollis. Aga see ei tähenda tingimata, et inimesed ei saaks rollide vahel liikuda ja neid vahetada. Tegelikult liigutaksegi ühest rollist teise. Päästjast võib saada ohver, kui “tema päästet ei võeta vastu”, ohvrist saab süüdistaja, kui tundub, et olukord on “ talumatult ebaõiglane” jne.
Siin on draamakolmnurga iga rolli omadused:
Ohver – see mängija on allutatud tagakiusaja rünnakutele. Laiemas kontekstis võib ohver olla see, kes teeb läbi muutuse, võitleb muutuse vastu või kelle tasakaal on häiritud.
Inimesed, kelle me selles kontekstis ohvriteks liigitame, on need, kes suhtuvad olukorda abitult. Nad tunnevad, et ei tea, ei saa teha ega saavuta seda, mida tahavad. Nad tahavad, et teine inimene neid aitaks ja toetaks, kuid ei lõpeta kunagi oma olukorra üle kurtmist. Selles rollis olevad inimesed panevad oma kohustused teiste inimeste õlgadele.
Ohvri tunded – häbi, alandus, haigetsaamine, valu, segadus, märtritunne, kaebleja, kõhklus, „Vaene, haletsusväärne mina”
Süüdistaja – see mängija tegutseb ründaja, agressorina, kohati tajutakse teda ka kui tagakiusajat. Laiemas kontekstis võib süüdistajaks olla igaüks, kes rikub tasakaalu. Süüdistaja on isik, kes hoiab end väljaspool olukorda. Vähemalt nii võib see tunduda. Süüdistajat määratleb see, et ta mõistab teise üle kohut ja teisele tundub, et ülimalt rangelt. Ta juhib tähelepanu kõigi teiste vigadele ja näib nautivat emotsionaalset stressi, mida ta seeläbi teistele inimestele põhjustab.
Süüdistaja tunded – nördimus, süüdistamine, õiglus, perfektsionism, kriitilisus, “Kõiketeadja: mina tean paremini!”.
Päästja – see mängija tegutseb kaitsjana. Laiemas kontekstis võib päästjat vaadelda kui seda, kes püüab tasakaalu taastada. Päästja võtab teiste inimeste kohustused ja probleemid enda õlule. Kuid tema pakutav abi ei ole autentne. See ei aita teisel inimesel kasvada. Selle asemel teeb see teise inimese lihtsalt veelgi sõltuvamaks.
Päästja tunded – kahetsus, kaastunne, abivalmis, väljavabandav, superkompetentne, usaldusväärne.
Ülesanne: meenuta mingit olukorda oma peres, mil sina võtsid ohvri rolli. Kuidas sa siis tundsid? Kuidas sa siis käitusid? Kuidas see aitas sind soovitu saavutamisel? Kuidas teised sinu ümber sinuga suhtestusid, mida nemad tegid?
Mõtle sama nii süüdistaja kui kaitsja rolli kohta. Kirjuta selle kohta lühiessee.